Kõiksugu turistiväljasõitude hulgas on Maras-Moray tuur üks lihtsaim, odavaim ja kiireim. Veidi üle poolepäevane reis maksab 10 USD (ca 8 EUR), ning viib reisigrupi laias laastus kolme kohta.
Esimene peatus on quechua, Peruu põliselanike tekstiilikoda. Ilusates kirjudes rõivastes tädid näitavad, kuidas nad erinevatest taimedest kangavärve valmistavad, ning muidugi jalutavad kõikjal dekoratiivselt ringi laamad-alpakad. Kui kedagi vahe tegemine huvitab, siis laamad on omajagu suuremad, peenemate jalgadega, ja enamasti rohkem takused. Alpaka vill on oma pehmuse tõttu kõvasti rohkem hinnas, eriti just beebialpaka.
Kohalikud, muide, söövad ka alpaka ja laama liha, mille pärast viimaseid enamasti peetaksegi. Kui merisiga on Cusco piirkonnas igapäevane söögipoolis, mida lihtne ja odav pidada ja mis hoolsasti sigineb, siis alpaka liha on restoranides rohkem delikatessi kategoorias. Kõik kohalikud, kellega teemast rääkisin, väljendasid vastakaid tundeid: ühest küljest neile kohe üldse ei meeldi see oma parima sõbra söömine, laamad-alpakad on neile pühad, ja nii edasi – teisalt jällegi on alpaka liha nii paganama hea. Ütlen ausalt – mina nõustun. Proovisin alpakat ühel korral, ühel külapeol, otse lõkkelt, ja… no oli imehea. Võib-olla et parim liha, mida ma elus saanud olen.
Tagasi tekstiilide juurde – järgmiseks läks muidugi ostmiseks. Mina, esimesi päevi Peruus olev loll turist, lasin endale muidugi laamavillast kampsuni 28 dollariga pähe määrida. Mõtlesin, et toetan kohalikku kogukonda, ning et see kvaliteetne, käsitsi valmistatud kamps jääb mulle nüüd eluks ajaks mälestuseks. Ette ruttavalt olgu öeldud, et kõik oma järgmised 40 päeva Peruus nägin tänavatel, turgudel ja poodides tädisid müümas täpselt seda sama kampsunit, 10 dollarit tükk. See jääbki mul teadmata, kas minu oma siis oli kohalike poolt valmisatud või ei, ning oli ta laamavillast või mitte – kui kellelgi miski villaidentifikatsiooni äpp juhtub olema, andke teada.
Teine peatus oli Moray, üks kuulsatest inkade varemetest, ringina maasügavusse laskuvad terrasspõllud. Kuigi inkade terrassid on minu suurim nõrkus ja mind veel teadmata põhjusel alati jalust nõrgaks võtavad, jätsime mina ja mu kolm vaest kaastudengit, Anna, Craig ja Sarah seekord sisse minemata. Pilet oli lihtsalt liigkrõbe (üle 20 euro). Selle asemel tegin väikse jooksuringi imelistel avatud põldudel – ega iga päev 3600 meetri peal joosta ei saa.
Kolmas peatus oli parim: Salineras de Maras, või Marase soolaväljad. Tegemist on taaskord inkade kätetööga, kelle jaoks, üllatus-üllatus, sool oli kullastki kallim veel. Nende jaoks funktsioneeris see rahaühikuna. Ei oska neile midagi pahaks panna – minu arust ka elu ilma soolata ei oleks.
Salineras koosneb 3000 soolabasseinist, millest iga kuulus ühele inka perekonnale. Veel praegugi kaevatakse suur osa Peruu soolavarudest just siitsamast. Kevadised suurveed täidavad basseinid soolase mägede tulnud veega, ning järgmised paar kuud kuivatavad massist kogu vee välja. Olin varem soolabasseini-vaateid vaid piltidelt näinud, ja mõtlesi ikka, et photoshop mis photoshop. Aga võta näpust – jumala päris. Mulle meeldib sool!
Maailmamustrid 